Stjuuardessineiu teatas, et hakkame lõpetama, hakkame lõpetama, sest piloot on ka inimene ja tahab koju grillima minna, mistõttu on lennuk pisut varem maandumas. mina vaatasingi kohe aknast välja ja pilt tundus hetkeks eksitav – et mis mõttes? Shanghai? Või magan hoopis ja tegu Tallinna linnavaatega mõne arhitektihärra arvutiekraanil? Mõlema jaoks samas liiga vähe vett pildil :)
ei olnudki, hoopis Frankfurt am Main – mets ümber, siis keskmiselt madal hoonestik ja kümmekond pilvelõhkujat kõrgumas üksikute piikidena taeva poole. Sheff pilt oli tegelikult, nii et ehitame maja, ehitame maja, kena kõrge maja Tallinnasse ka.
Frankfurdi lennujaam on nagu 70-ndatest välja astunud, kummitushoonest endast alustades ja nahkmööbliga First Class-terminalis lõpetades. Ajutiselt magamiseks mõeldud toakesed nägid välja nagu surmaotsust ootava kurjategija kamber, ei julenud siseneda.
Meel on vist liiga ära hellitatud tutikatest disainiimedest kõikjal ja latt kõrgele aetud. Vana ja koledat värvi nahkmööblit kompenseerib prii söök ja jook eelnimetet terminalis. Fancy, fancy :) mekkisime kõike head ja paremat restoranis, loomulikult ka baaripoiss jooksis meie tugitoolideni rohkem kui ühe korra :) meenutame hea sõnaga ilmselt mõnda aega seda peent rummi rustikaalses pudelis, mis oli nii mahe, nii mahe.
Terminali jõudes saime endale kolme peale personaalse assistendi, kes lahendas ära Eesti neiu poolt tekitatud pagasipaanika ja tegi meie eest ka kõik vajalikud formaalsused lennukile pääsemise tarvis. Tüdruk oli hästi tubli, tundus, et isegi närveeris pisut. Samas – ega tema ju ei tea, et tegu pole ekstsentrikutest miljadäridega, vaid päris tavaliste hipidega hoopis.
Kui kõik teised reisijad olid lennukisse paigaldet, saabus meie juurde noormees, kes juhatas meid autoni, mis sõidutas härrasrahva (meie 3 + üks umbuskliku näoga härra hindu) lennukini, kust siis viimastena siseneda võisime.
Mis siis veel – rikastel on ikka omad seadused:
# peen shampanja jookseb ojadena nii enne kaaviari, kaaviariga samal ajal, kui pärast kaaviari
# menüü on kokku pannud Pekingist Courtyardi restorani filipiinlasest peakokk ja teinud seda muidugi suurepäraselt. Laud kaetakse igaühe ette valge linaga ja punase suure roosiga.
# veinikaart pole väga pikk, aga ainult väga hea ilmselt (kõike ei jaksanud mekkida)
# kuueteistkümne reisija jaoks on olemas 4 prouat, kes igaühega personaalselt tegelevad, seejuures ilma liiga tüütuks või pealetükkivaks muutumata
# kingituseks saab pidzhaama, sokid ja sussid (mis ei olnud väga ilusad – kogu kamp nägi välja nagu vangid väljasõidul - aga täitsid oma ülesannet hästi) ning kohvri vajalike esmatarbevahenditega pardal (silmaklapid kirjaga I love Lufthansa :)), kõrvatropid, näokreem, huulepalsam, hambapasta koos -harjaga)
# magatakse täispikkuses horisontaalis, tooli saab sõidutada nagu hambaarsti juures, ja meelelahutuseks võib videoekraanil omal valikul erinevaid filme vaadata, mingeid totakaid videomänge mängida või hoopis lennuki liikumist maakaardil jälgida.
Kümme tundi lendamist polegi midagi rasket!
Ainult et.... George Clooneyt ei olnudki :(