Bangkoki lennujaam oma tuntud headuses (kogemus ööbida siin 24h ja lasta end jooksutada, unustada, pass konfiskeerida jne pole veel meelest jõudnud minna :)) – lennukilt väljunud nabib meid endaga kenasti naeratav Tai tütarlaps, kes osutab, et tuleks talle järgneda. Kuna tal on suhteliselt tõsiseltvõetav silt kaasas, kus meist enamuse nimed on suurelt kirjas, kõnnime hoogsalt kaasa. Piiriületuspunktidele lähenedes saame aru, et tegu on vist mingit sorti kiirema variandiga järjekorda vältides piiri ületada. Osutame saatjaneiule, et me ilmselt nii lihtsalt ei pääse, et meiesugused peavad viisa vormistama. Neiu naeratab ja noogutab ja veab meid endiselt kaasa. Kordame oma kõhklevat soovi viisat vormistama suunduda – neiu naeratab, raputab pead ja noogutab ja tassib meid diplomaatidele mõeldud punkti. Kui nii, siis nii :)) kui vaja, eks oleme siis diplomaadid :))) nüüd räägib templit ja paguneid omav onu neiule, et neil hipidel on viisat vaja. Neiu teeb nüüd: „uuu“ ja viibki meid käekõrval viisade vormistamisse tagasi :)) aga sealt diplomaatide punktist läksime pärast ikkagi läbi vohhh!