Nagu ikka jõutakse lennujaama suht viimasel sekundil, aga et check-in on eelmisel päeval tehtud, siis ei peaks suuremat probleemi olema, sest tuleks ainult pagas üle anda. No ja jõuad siis Lennu jaama (st Lennarti omasse) ja kohe selgubki, et see on otsast otsani ülerahvastatud ning pagasi üleandmise kohta on järjekord 10x pikem kui tavalisse checki-ini. Seisime seega ikkagi tavapäraselt tavapärasesse järjekorda, et seejärel kohe ka teada saada, et hoolimata moodsatest liigutustest virtuaalmaailmas ei ole minu check-ini väidetavalt olemas. Möllas järjekordne blond arvuti taga uue väitega, et nüüd on kõik ok, ja juba 10 minutit hiljem kuulsin üle lennujaama oma nime hüütavat koos korraldusega kohe gate 9 - sse ilmuda. WTF! Lasin poes kõikidel asjadel riiulisse tagasi kukkuda ja kõndisime lennujaama teise otsa, kus selgus, et Re nimel on 2 checki-ini (teiste sõnadega istun lennukis 2-l kohal). Tol hetkel hakkas kergelt juhe kokku jooksma - mismoodi mina nüüd ühe lolli bläkki teisele lollile selgitan? Peaksid nagu omavahel kuidagi hakkama saama... Vaatas neiuke veel 3 sekundit ekraani ja teatas, et enam pole punane (mis iganes siis :D ) Seoses eelnevaga jäi hommikusöök tol päeval söömata.

Moraal: seni kuni tööle ei satu asjatundlikke neiukesi või kuni neiukesed asjatundlikkuseni pole jõudnud, ei ole Tallinnast välja lennates mõtet internetis check-ini teha - passid ikka samas järjekorras, jooksed mööda lennujaama rohkem kordi edasi-tagasi ja söömata jääb kah.

Kuidagi oli TLL-HEL liinile sattunud tavalisest 3x suurem lennuk. Selline täitsa normaalne, mistõttu ei tulnud üldse tunnet nagu hakkaks põhjanaabrite juurde lendama. Bo teatas vahepeal, et Helstinky omab teda (loe: jõudis enne meid kohale) ja nii me ta ka kohe üles leidsime. Tutvustasime poisile kohe rikaste ja moodsate maailma, kus õlu ja vein voolab tasuta ning diivan pehmem ja teenindaja naeratab.

Järgmises lennukis ei suutnud Bo 10 min muust rääkida, kui lahe masin see on, sest nii palju ruumi polevat just sageli. Ise ei osanud väga kaasa rääkida, sest senised pikad otsad on saanud veeta rongis :D või erinevate lennukite businessis või firstis ;)

Ükski heategu ei jää muidugi karistuseta (kiitmine siis), sest kui küsisime äriklassist saadud calvadosele toonikut lisaks, teatas lennusaatjast Soome väga kuri proua väga resoluutselt, et tohime tarbida ainult neid jooke, mis lennukis pakutakse. Bo vastas, et milles küsimus, sest

see on lennukis pakutav jook. Proual oli ilmselt pisuke hämming, kuna ta kordas veel paar korda oma küsimust, kas me oleme selles kindlad, sest vastasel juhul ta peab meie calvadose eemaldama :D :D Lõpuks jäi joogi päritolu ikka uskuma, aga kurjus muidugi üle ei läinud. Ei taha ennast väga korrata, aga Aasiasse tuleks teenindamist ja kliendiga suhtlemist õppima saata...

Lennuk lendas suht täpselt sama liini, mille olime koos Ho-ga rongiga juba läbinud, ja jõudis "juba" 8 tunni pärast Seouli. Et oleks kohe alguses äge, sadas alustuseks paduvihma ja kõik ümberringi nägi trööstitult hall välja (ette rutates - järgmiseks hommikuks parandati see viga ära). Veetsime kõigepealt pangaautomaadi juures mõned põnevad hetked. Kohalikele tundub meeldivat omada raha suurtes ühikutes, mis väljendub ka nt selles, et pangaautomaadis on nullid automaatselt default-ina olemas. Nii et kui trükid sisse 3, siis antakse sulle 30 000.- (ca 15 euri). Kui aga kohe neid nulle ei märka ja trükid sisse nt 3 000.-, siis antakse 3 000 000.- (Bo-l õnnestus!).

Samuti saime kohe kuidagi teada, et meie mobiilid ei tööta (peale Ma oma), sest ei toeta 3G-d. Lennujaamas pakutakse autorendi kõrval mobiiltelefoni renti, mis millegipärast tegemata jäi. Praegu võib juba öelda, et ilma mobiilita oleme ikka suhtkoht abitud :) Kogu aeg on keegi kadunud ja keegi kuskile hiljaks jäänud. Viimati jäime Ho ja Ma-ga 30 minutit kohtumispaika hiljaks (olles uhked, et see on senine rekord, sest varem polnud keegi nii kiirelt kohale saanud) ja saime teada, et selles hotellis, mille lobbys pidime Bo ja Alexiga (meie Korea sõber) kokku saama, lobby nagu eriti polegi ja loomulikult polnud ka Bo-d ega Alexit kuskil näha :D Nemad jõudsid nii 10 minuti pärast. Leppisime täna hommikupoole ööd kokku, et proovime ennast ses osas parandada ja kokkulepetest edaspidi rohkem kinni pidada. Tegelikult see on ju rokenroll - 3 nädalat ilma mobiilita võõral maal.

Kõik on absoluutselt teistmoodi, aga lennujaamad jäävad. Õnneks! Seepärast ongi rõõm tõdeda, et asjad ei ole üldse pakitud, aga sellegipoolest on enamvähem 24h pärast lennuk. Igas mõttes!

Kuivõrd kaasa tulevad multiadapter ja portatiivne personaalarvuti ;) , siis võimalik, et siia tekib kaasaelamiseks üht-teist materjali.

Head siiajäämist!!!

r läks ära

Uus-Meremaa, Auckland – nii 03.augusti paiku

Üle piiri lasti seekord suhteliselt ladusasti – näitasin neile oma kahtlasevõitu matkasaabaste tallaalused ette ja teatasin, et nad on Austraalias juba desinfitseeritud ja juba võiski linna peale minna (tegelikult peitsin kotis muuhulgas ka nt moosipurki Singapore Airlines`i pardalt, kuigi toidu üle tassimine on pmslt tapmisähvardusel keelatud).

Veel lennujaamas selgus, et kui juba Sydneys tundus, et kõigi suuremate hotellide kõik kohad on välja müüdud, siis võib olla tekkimas probleem öömajaga, sest linnas pole ühtegi ööbimiskohta vaba ja et ei olnudki päris hea mõte loobuda ettemakstud ja kohti-siiski-mitteomava hostelitüübi asenduspakkumisest (sündmuskoht: Auckland- Uus-Meremaa suurim linn üle miljoni elanikuga, sündmuse aeg: TALV, väljaspool igasugu turismihooaega). Väljas sadav paduvihm ei teinud ka just tuju paremaks.

Kohe selgus ka toimuva põhjus – samal õhtul peeti Uus-Meremaa ja Austraalia vahelist võitlust rugbys (teate küll seda mängu, kus kreeka-rooma maadlusele on pall lisatud ://) ja seetõttu kogu elu seisis korraks :)

Ei saaks öelda, et häid inimesi ei kohanud – üks „kohalik“ vene neiu kutsus enda poole, aga tema vöökohast-mittepalju-üle-taguotsa-ulatuv seelik, kõverad jalad ja teda saatva sinisilmse (selle sõna verevalumi tähenduses) noormehe sõbralik naeratus ei olnud just eriti usaldusväärsed - too seiklus jäi tegemata.

Õnneks pakkus luksnumbreid veel lennujaama „lähedal“ asunud hotell, mis tunni möödudes samuti täismaja staatusega hiilata võis, nii et napilt läks peaaegu hästi isegi. Teel hotelli elasime üle ka liiklusõnnetuse - suurem buss sõitis põhimõtteliselt meie väiksema bussi külje maha (ok ok, mitte päris, aga peaaegu) ja kihutas edasi. Kel jõud, sel õigus. Õnneks suutis poolenisti lääpas mikrokas meid ikkagi hotelli kohale toimetada.

Hotellitoas leidsin mingit rämpsu prügiurni pannes näpud millestki pehmest. Ei olnudki midagi hullu – „ainult“ eelmisest ööbijast mahajäänud trussarid!!!

ja Lonely Planet läks ka lennujaamas iseseisvalt hängima kuskile...
selline ilus algus siis :)

#

Uus-Meremaal saab aega osta. Võtsime igaüks kohe 35 tundi, kui selline sooduspakkumine juba tehti :) Seda aega võisime bussisõiduks kasutada – vahemaad A-st B-ni ei mõõdeta kilomeetrites vaid tundides. Eelmisel päeval annad oma sõidusoovist teada, siis arvestatakse sinu virtuaalselt ajakontolt need tunnid maha ja bussijuht korjab su hommikul peale. Kohalikud sõidavad ka niisama punktist A punkti B üksikute piletitega, aga ränduritele (et mitte öelda turistidele) tuleb see aja hulgikokkuost soodsamalt kätte.

Iga bussisõit järgmisesse kohta oli omaette väljasõit, mille jooksul bussijuhid lõbusal moel mikrisse lobisevad, millistest vaatamisväärsustest parasjagu mööda sõidame või millega siinkandi inimesed tegelevad või mis aja jooksul selles kohas juhtunud on. Ja kui on ikka pilditegemise koht, siis jäetaksegi buss seisma ja lastakse noortel paar hetke kaameratega möllata. Kogu aeg käis peas ringi pilt, kuidas Tallinn-Tartu bussis hakkab juht Mäo ristis laulma, et: „ Järvamaal on palju vaatamisväärsusi…“. Kuigi ei usu, et üks tõsine turris eesti vanamees seda väga rõõmsas vormis edastaks, pigem tuleks kuidagi sisistades kokkupressitud huulte vahelt vägisi punnitatud versioon eeltoodust.

seekord ei jäta pooleli :)

eile käisin maailma lõpus (loe: Milford soundil laevaga sõitmas) ja maailma lõpus on ilus.

maailma lõpus hakkas üks noormees täiesti tühja koha pealt rääkima, et peaksin endale leidma mehe ja palju beebisid saama ja parem oleks, kui see mees oleks advokaat :) well..... ;)

ja sõnu ei olegi

AUSTRAALIA (alates 29. juulist)
natuke nagu ei tahtnud ära minna ka Singapurist. Juba leidsime üles paremaid söögikohti, ajavöönd ja sisetunne said just sõpradeks, kui lennupilet sundis Sydneysse minema ;)
Eks natukse ikka põnev oli ka!
Ühtlasi meie viimane lend maailma parema lennukompaniiga (Singapore Airlines), mistõttu mõnulesin täiega videosüsteemi ruunates ja ülihead rieslingut nautides.
„ainult“ 7 tundi ja olimegi talves.
Alustuseks ei tahetud eriti karantiinist läbi lasta, sest minu matkatossud omasid tiba mulda talla all (õnneks jätkus mõistust suu kinni pidada, et need jalanõud on läbinud marsruudi Siber-Mongoolia-Hiina all-around- Tiibet-Nepaal-Bangladesh-Birma-India-Eesti, muidu oleks vast konfiskeeritud). Veidi põnevust, et kas tuleb trahv kuni 60 000 dollarit või viiakse kinni (ikkagi 6 inimest tegeles küsimusega), aga ei miskit – pesti puhtaks ja piserdati ka ilmselt mingi desinfitseerimisvedelikuga üle ja anti selgitamata tagasi. Arglikud nad siin ikka (samas jalas olnud kingad ei huvitanud kedagi). Huvitav, kas väljudes ka desinfitseeritakse, et midagi kahtlast kaasa ei viiks? Vaevalt :)
mingi tollivana uuris, et kus me pärit. Vastuse peale tuli traditsiooniline Hispaania kandi järele küsimine ja pärast täiendavat selgitust viide ka valitsevale hirmsale talveilmale siin. +14 ikkagi õhtusel ajal, see ei ole naljaasi :)
tegelikult on see talv muidugi nali siin. Täna päeval paistis ere päike ja olemine oli selline meie vananaistesuviselt hästi mõnus (+17+18). Osa tüüpe kõnnib paksude talvemantlite ja saabastega ringi, samal ajal kui teised paljasääri ja õhukeste kleidikeste või lühikeste pükstega jalutamas.
Selline tunne nagu ostetaks endale moodne talvemantel ja -saapad valmis ning oodatakse siis seda ühte päeva, millal neid kanda saaks :) Eks meil on kodus suvekleitide ja bikiinidega pea sama lugu :)
Päevasündmus (kohustuslike Sydney ooperimaja ja Sydney akvaariumi külastuse kõrval) oli kindlasti sattuda araablase välimusega noormehe enesetapukatset jälgima (ette ruttates peab lisama, et ei jõudnud lõppu oodata, mistõttu ei tea, mis sai). Noormees kükitas suht madala (noo 8 korrust) maja katusel, liiklus oli ümber suunatud, politsei, kiirabi ja tuletõrje olid maja ümber pööranud ja kõrvalasuvate pankade ja muude ärimajade yuppied võtmas lõunavaheajaks toimuvast vähe meelelahutust. Kuna Ülo oli jõudnud juba kõrval pargis endale piknikuplatsi leida, siis suundusime ka sündmusplatsilt minema, et mitte õnnetukese vigaseks kukkumist pealt vaadata (arvestades kõrvalasuvate pilvelõhkujate kõrgust, ei olnud tüübil vist päris fataalset plaani ikkagi).
Taskuraha pärast ei pea me muretsema, sest siinkirjutajast daam trükkis pangaautomaati harjumuspäraselt 500.- ja taipas samal sekundil, et see tähendab kodusel kontol 5000 eeki hoopis. Olen nüüd nagu Carmen Cash :) Uus algus äkki :9
Päeva lõpetasime Austraalia vaatamisväärsuses nr 1 – Sydney akvaariumis haikala õrritades. Petsime ära küll :))) Teised külastajad võisid ehk tiba imelikuks pidada (Ülo läks ka minema), et 3 tüüpi passivad kõigepealt üüratu haiga tõtt, siis kükitavad akvaariumi serva alla maha, kui hai on end ümber pööramas, ja hüppavad lärmates uuesti püsti, kui kala hambaid näidates jälle aknale läheneb :)) - ei olnud midagi tarbinud, päriselt ka (hai kohta ei oska tegelt öelda)! Hotelli lounge avanes alles hiljem oma tasuta pakkumistega ;)
Aga homme sõidame mägedesse koaala- ja kängurujahile!

SINGAPUR (26. juuli kuni 29. juuli)
# soe, et mitte öelda troopiline
# puhas
# kõik on valmis ja toimib efektiivselt
# hiinlased (70%), hindud ja araablased. Integratsiooniprobleeme välja ei paistnud, kõik sõbralikud omavahel sissepoole ja ka väljaspoole. Ühe sõnaga – Chinatown, Little India ja Arab Street.
# tean nüüd, kus kõik viisakad, naeratavad ja muidu toredad hiinlased end peidavad. Keegi ei trügi, röhitse, karju. Vabandatakse ette ja taha ja vahepeale ka. Teatakse, mida tähendab järjekorras seismine.
# pilvelõhkujad, durianid, palmidega liivarand, väidetavalt maailma suurim vaateratas ja lõputult shoppingukeskusi (päris lõpuni ei suutnud ise ka ostlemast tagasi hoida)
# metsik laevaliiklus, mis tõenäoliselt süvaveesadamaga selgitatav, mille pärast siia sohu ja dzhunglisse linn üldse 19. saj rajati.
# 1915.a esimest korda kokku segatud singapore sling-kokteil hotell Raffles`i baaris, mida siin trimbanud W. Somerset Maugham, R. Kipling, H. Hesse ja G. Grass (viimane ei mahu sotsina eriti pilti, siinset hedonistlikku õhkkonda arvestades). Tallinna paremad baarid olge valmis – me tuleme seda jooki nõudma teilt!
# 4D kino. Väga naljakad 15 minutit, kus lisaks odavale 3D efektile ka tooli raputatakse ja vett näkku pritsitakse :))) õnneks mereröövli pussu ninna ei jõudnud:)
# septembri lõpuks valmiv vormelirada. Ilmselt jõuavad, kui lubavad, kuigi väga nii välja ei paista :)
# kõik eelnev on ilmselt selgitatav massiivsete (nagu massiv) keeldude ja käskude ja trahvidega, mille kohta ka kõikjale silte riputet. Kõrgeimaks karistusmääraks surmanuhtlus! Unzip ja savikas – ideid?
Tore koht, kui poliitilisi ambitsioone ei ole (loe ise internetist kohaliku võimu traditsioonide kohta).

KUIDAS ME ÜKSPÄEV SRI LANKAL KÄISIME (26.juuli 2008)
et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et paar nädalat enne tripi algust hakkas läbi foorumite tulema teavet selle kohta, et meie nö trikipiletitega ei lasta välismaa inimesi Sri Lankal lennukisse põhjendusega, et need on liiga odavalt saadud või midagi sellist. Viimati reisinute kirjad olid ikka eriti mittelootustandvad. Ise eriti muretseda ei osanud :) Põhimõttel, et vaatame, mis saab ja otsustame siis, mis edasi saama hakkab, jätsime seljakotid lennujaama lockerisse ja startisimegi hommikul Singapurist Colombo suunal (seekord Singapore Airlines äriklassis). Korralik hommikusöök, naeratavad stjuuardessid ja ehe filmiprogramm ning 4 tundi lendu möödas nagu linnutiivul.Seejuures ei saa kuidagi märkimata jätta, et Lufthansa joviaalsed „tütarlapsed“-stjuuardessid jätsid klientidele suhtkoht rohkem vabadusi kui Singapore Airlines`i omad. Frankfurt-Bangkok liinil olid meie asjad ikka suht laiali kabiinis, samal ajal kui Singapuri tüdrukud ja poisid kõik korralikult kokku korjasid ja oma kohtadele asetasid, sh ka joogiklaasid viidi startimise ja maandumise ajaks minema (Lufthansa Helga palus lihtsalt vaadata, et klaas päris minema ei lendaks, a tal oli viimane lend ka, nagu piloot Hubertilgi :)).
Erinevates peades käisid ringi erinevad plaanid, mismoodi Colombos parem oleks käituda. Või võtta kohe hotellikoht ja otsida uued põnevad kohad lendamiseks? Nõks piinlik oleks vist ka koju jõuda, nii et midagi ei näinudki kui juba pea aasta aega sai kuulutatud, kui ägedasti-odavasti sai lennufirmat lüpstud ning poole ilma jaoks peened ja odavad piletid hangitud....
Sri Lanka tundus lennukiaknast lõputu dzhunglina, raudselt piilusid meie lennukit põõsast ka tamiili (õngenööri)tiigrid ja niisama tiigrid. Lennujaam ei jäänud mugavuselt palju alla Kolkata, Dhaka või Kathmandu omadest :) Marssisime lennukilt otse transfeerilauda, et tahaks Singapuri lennata (jättes püüdlikult muljet, et me üldse just sama sealt ei saabunud) ja kohe järgmise lennukiga. Noormees naeratas ja palus meie pileteid, meie vastu, et mis mõttes pileteid, et kas internetti ikka tunnete. Ise lootsime seejuures, et kui saame ilma paberpiletita, siis äkki meie scami ei avastata, sest piletil kõik lennujaamad loetletud, kuhu plaan jõuda ja hind ka (J. oli samas piletitega minema saadetud, et vajalikul hetkel need „juhuslikult“ leida).
Tubli mundris hindupoiss kirjutas bookingunumbri üles, naeratas ja saatis hipid pinkidele ootama. Ootasimegi väliselt vaikselt ja rahulikult, sisemiselt muidugi mitte päris nii :) Vahepeal naeratati ja kutsuti meid letti, et kas meil ikka tõesti pole paberkandjal piletit. No ja ups, nagu selgus olid need tõepoolest olemas (J. „saabus“ piletitega hiljem).
Veel mõned närvilised ooteminutid ja ulatatigi boardingpassid Singapuri lennule, mis väljus paarikümne minuti pärast ja oli muidugi seesama lennuk, millega olime Colombosse saabunud.
Ja see tunne, millega me sealt krdi transfeerilauast minema kõndisime, oli ikka ülev. Ei teagi, kas meil lihtsalt vedas või oli süüdi laupäeva varahommik ja et vbla ei olnud bossi kohal ja neil jäi märkamata, et meil on need „kurikuulsad“ piletid, mis ei oleks võib-olla käibes olema pidanud.
Taolist adrenaliinilaksu pole ikka väga ammu saanud. Üritasime hästi ontlikult lennuki poole kõndida, et võimalikult vähe kahtlust äratada :))) ise samal ajal võiduirvet vägisi tagasi hoides. Ja järgmiseks võib nüüd ette kujutada selle lennukimeeskonna nägusid, kui sama kamp äriklassi marssis :))) Valetasime neile, et meil oli lennujaamas „kiire kohtumine“ ja tellisime shampanjat!
Nagu paremaski filmis ei olnud kogu põnevus otsekohe möödas. J. „otsustas“ passi korraks ära kaotada, et adrenaliinilaks ikka kraadi võrra kangem oleks. Just nagu tundus, et kõik ongi möödas juba. Kerge paanika, pisar ja peataolek, meeskond ka muretsema saadud, kui M. pagasiriiulilt vajaliku dokumendi uuesti avastas.
Shampanja kihinal ja võiduirve nägudel lendasime 4 tundi tagasi Singapuri nagu oleks tuld toomas käinud :)
Kokkuvõte: olen käinud Sri Lankal ja olnud seal umbkaudu täpselt tund aega ;)