Uus-Meremaa, Auckland – nii 03.augusti paiku

Üle piiri lasti seekord suhteliselt ladusasti – näitasin neile oma kahtlasevõitu matkasaabaste tallaalused ette ja teatasin, et nad on Austraalias juba desinfitseeritud ja juba võiski linna peale minna (tegelikult peitsin kotis muuhulgas ka nt moosipurki Singapore Airlines`i pardalt, kuigi toidu üle tassimine on pmslt tapmisähvardusel keelatud).

Veel lennujaamas selgus, et kui juba Sydneys tundus, et kõigi suuremate hotellide kõik kohad on välja müüdud, siis võib olla tekkimas probleem öömajaga, sest linnas pole ühtegi ööbimiskohta vaba ja et ei olnudki päris hea mõte loobuda ettemakstud ja kohti-siiski-mitteomava hostelitüübi asenduspakkumisest (sündmuskoht: Auckland- Uus-Meremaa suurim linn üle miljoni elanikuga, sündmuse aeg: TALV, väljaspool igasugu turismihooaega). Väljas sadav paduvihm ei teinud ka just tuju paremaks.

Kohe selgus ka toimuva põhjus – samal õhtul peeti Uus-Meremaa ja Austraalia vahelist võitlust rugbys (teate küll seda mängu, kus kreeka-rooma maadlusele on pall lisatud ://) ja seetõttu kogu elu seisis korraks :)

Ei saaks öelda, et häid inimesi ei kohanud – üks „kohalik“ vene neiu kutsus enda poole, aga tema vöökohast-mittepalju-üle-taguotsa-ulatuv seelik, kõverad jalad ja teda saatva sinisilmse (selle sõna verevalumi tähenduses) noormehe sõbralik naeratus ei olnud just eriti usaldusväärsed - too seiklus jäi tegemata.

Õnneks pakkus luksnumbreid veel lennujaama „lähedal“ asunud hotell, mis tunni möödudes samuti täismaja staatusega hiilata võis, nii et napilt läks peaaegu hästi isegi. Teel hotelli elasime üle ka liiklusõnnetuse - suurem buss sõitis põhimõtteliselt meie väiksema bussi külje maha (ok ok, mitte päris, aga peaaegu) ja kihutas edasi. Kel jõud, sel õigus. Õnneks suutis poolenisti lääpas mikrokas meid ikkagi hotelli kohale toimetada.

Hotellitoas leidsin mingit rämpsu prügiurni pannes näpud millestki pehmest. Ei olnudki midagi hullu – „ainult“ eelmisest ööbijast mahajäänud trussarid!!!

ja Lonely Planet läks ka lennujaamas iseseisvalt hängima kuskile...
selline ilus algus siis :)

#

Uus-Meremaal saab aega osta. Võtsime igaüks kohe 35 tundi, kui selline sooduspakkumine juba tehti :) Seda aega võisime bussisõiduks kasutada – vahemaad A-st B-ni ei mõõdeta kilomeetrites vaid tundides. Eelmisel päeval annad oma sõidusoovist teada, siis arvestatakse sinu virtuaalselt ajakontolt need tunnid maha ja bussijuht korjab su hommikul peale. Kohalikud sõidavad ka niisama punktist A punkti B üksikute piletitega, aga ränduritele (et mitte öelda turistidele) tuleb see aja hulgikokkuost soodsamalt kätte.

Iga bussisõit järgmisesse kohta oli omaette väljasõit, mille jooksul bussijuhid lõbusal moel mikrisse lobisevad, millistest vaatamisväärsustest parasjagu mööda sõidame või millega siinkandi inimesed tegelevad või mis aja jooksul selles kohas juhtunud on. Ja kui on ikka pilditegemise koht, siis jäetaksegi buss seisma ja lastakse noortel paar hetke kaameratega möllata. Kogu aeg käis peas ringi pilt, kuidas Tallinn-Tartu bussis hakkab juht Mäo ristis laulma, et: „ Järvamaal on palju vaatamisväärsusi…“. Kuigi ei usu, et üks tõsine turris eesti vanamees seda väga rõõmsas vormis edastaks, pigem tuleks kuidagi sisistades kokkupressitud huulte vahelt vägisi punnitatud versioon eeltoodust.