BANGKOK 23. juuli kuni 25. juuli (vist)
Bangkok oli ja on alles oma tuntud headuses – soe ilm (õnneks ei sadanudki pea üldse), sagine Khao San road (küll mitte nii rahvastet kui detsembris-jaanuaris, aga kõik kaubad endiselt pakkumises alates võimalusest lasta teha endale uued juhiload, pressikaart või ISIC kuni originaalsete kirjadega T-särkidega ja niisama „originaalsete“ Billabongide, Dieselite ja Quiksilveritega), värskete eksootiliste puuviljadega pea olematu raha eest (kuigi kallimaks oli läinud – varasema 3 krooni asemel tänavapuuviljaportsu eest tuli 5 krooni välja käia – vanasti oli ikka kõik parem ja muru rohelisem jne). Tuktuki maffia tundus ka toimivat ja Grand Palace seisis endise koha peal.
Kohustusliku paaritunnist paaditrippi Bangkoki kanalitel ei saanud ka seekord vahele jätta – seekord lõpuks ometi samaaegselt Singha õlut libistades :) Eelmisel kahel korral on see eri põhjustel ära jäänud (õlu siis :)). Ilmselt jääb mõneks ajaks kummitama paadimehe kuratlik naerulagin, mida härra iga mõne aja tagant kuuldavale lasi.
Kohaliku ameeriklasega, kes osutus hoopis prantslaseks, kohtuma minna ei viitsinudki. Selle asemel oli hea plaan hoopis oma hotelli 64. korruse baari inspekteerida. Kuna Ülo pisut koonerdab, siis 575 000 + 17% bahti eest veini ei tellinud (1 eek = ligikaudu 3 bahti matemaatikahuvilistele infoks) ja piirdusime vaid 150 krooniste kokteilide limpsimisega. Õnneks maitsesid hästi ja vaade öisele linnale oli kindlasti seda hinda väärt.
Seekord andis ajahüpe ikka tunda, vähene magamine ja segamini ajataju muutsid olemise natuke keeruliseks.
Viimasel päeval enne järgmist lennukit nö hängisime Bangkoki Viru Keskuses :)) jälle oli teistmoodi. Tundus et rohkem araabia ja india päritolu kliendile suunatud ja neid kliente seal ka ohtralt ringi jalutas. Vähe põnevam külg sellel keskusel on peidus kuuendal korrusel hoopis, kus varjas ennast cinema center ja music center. Aasiapärased hullused elektroonikaradadel kõik olemas ja nooredki (nagu meil Viru Keskuses) hängimas ja tsillimas (vastavalt siis ilma rahata või raha eest). Karaoke ei ole õnneks või kahjuks meil populaarne, muidu võiks meil ka sätttida üles klaasist kuulid, kus sees on laud, mille ümber diivan, ühes seinas teler karaokesüsteemiga ja kõike seda õnne nautimas seltskondade viisi noori, kes laulavad mingid uskumatuid aasia diskohitte.
Ehh, küll oleks lahe reede õhtul margaritade saatel sõbrantsidega HU? hitte lõõritada :) või miks mitte Mati Nuudet hoopis ;)
maailmapildi lõi aga paigast ära hoopis elektroonikaturul äritsenud tai naine, kes teatas, et see iPod, mis väliselt küll sarnane, aga ülikoledat pilti ekraanilt näitas, „is not original, its a copy“.....
Iga „korralik“ hiina „ärinaine“ samas situatsioonis oleks oma vanaema nimel vandunud, et tegemist on originaaliga ja ärgu keegi üldse tulgu üritamagi midagi muud väita. Hoolimata müüja aususest ja selle copy suht madalast hinnast, jäi see lelu siiski mõnd teist klienti ootama.
Ja juba siis ootaski hipisid Singapore Airlines (väidetavalt maailma parem lennufirma) First Class suunaga Singapur! Lounge lennujaamas oli sisustatud erinevalt Frankfurdis olnud Lufthansa 1. klassi terminalist peenelt, aga toidu- ja joogivalik oli see-eest kiduram. Samas hoidis meele erksa ja tunde imelikuna teenindajate komme läheneda tellitud söögi ja joogiga lauale põlvitades, kusjuures põlvili heideti juba paar meetrit lauast eemal. Mis ma oskan kosta – rikastel on omad seadused!
Lennuk väljus täpselt ja õnnestus ka peale jõuda sellele. Alustuseks voolas Dom Perignioni, mida täiendasime mõne Silver Kris Sling kokteiliga, süüa vist ei jaksanud. Singapore Airlines´i videosüsteem on uuem ja lihtsamini käsitletav kui Lufthansa oma, nii et paar tundi lendu kulges võite-ise-arvata-kuidas.
Esimene reis Singapuri piirdus hotelliga samas lennujaama terminalis, sest juba mõne tunni pärast startis uus lend suunaga Colombosse Sri Lankal, kust meie trikiga lennupilet alguse saama pidi. Ja see on juba vähe põnevam lugu.