ja sõnu ei olegi

AUSTRAALIA (alates 29. juulist)
natuke nagu ei tahtnud ära minna ka Singapurist. Juba leidsime üles paremaid söögikohti, ajavöönd ja sisetunne said just sõpradeks, kui lennupilet sundis Sydneysse minema ;)
Eks natukse ikka põnev oli ka!
Ühtlasi meie viimane lend maailma parema lennukompaniiga (Singapore Airlines), mistõttu mõnulesin täiega videosüsteemi ruunates ja ülihead rieslingut nautides.
„ainult“ 7 tundi ja olimegi talves.
Alustuseks ei tahetud eriti karantiinist läbi lasta, sest minu matkatossud omasid tiba mulda talla all (õnneks jätkus mõistust suu kinni pidada, et need jalanõud on läbinud marsruudi Siber-Mongoolia-Hiina all-around- Tiibet-Nepaal-Bangladesh-Birma-India-Eesti, muidu oleks vast konfiskeeritud). Veidi põnevust, et kas tuleb trahv kuni 60 000 dollarit või viiakse kinni (ikkagi 6 inimest tegeles küsimusega), aga ei miskit – pesti puhtaks ja piserdati ka ilmselt mingi desinfitseerimisvedelikuga üle ja anti selgitamata tagasi. Arglikud nad siin ikka (samas jalas olnud kingad ei huvitanud kedagi). Huvitav, kas väljudes ka desinfitseeritakse, et midagi kahtlast kaasa ei viiks? Vaevalt :)
mingi tollivana uuris, et kus me pärit. Vastuse peale tuli traditsiooniline Hispaania kandi järele küsimine ja pärast täiendavat selgitust viide ka valitsevale hirmsale talveilmale siin. +14 ikkagi õhtusel ajal, see ei ole naljaasi :)
tegelikult on see talv muidugi nali siin. Täna päeval paistis ere päike ja olemine oli selline meie vananaistesuviselt hästi mõnus (+17+18). Osa tüüpe kõnnib paksude talvemantlite ja saabastega ringi, samal ajal kui teised paljasääri ja õhukeste kleidikeste või lühikeste pükstega jalutamas.
Selline tunne nagu ostetaks endale moodne talvemantel ja -saapad valmis ning oodatakse siis seda ühte päeva, millal neid kanda saaks :) Eks meil on kodus suvekleitide ja bikiinidega pea sama lugu :)
Päevasündmus (kohustuslike Sydney ooperimaja ja Sydney akvaariumi külastuse kõrval) oli kindlasti sattuda araablase välimusega noormehe enesetapukatset jälgima (ette ruttates peab lisama, et ei jõudnud lõppu oodata, mistõttu ei tea, mis sai). Noormees kükitas suht madala (noo 8 korrust) maja katusel, liiklus oli ümber suunatud, politsei, kiirabi ja tuletõrje olid maja ümber pööranud ja kõrvalasuvate pankade ja muude ärimajade yuppied võtmas lõunavaheajaks toimuvast vähe meelelahutust. Kuna Ülo oli jõudnud juba kõrval pargis endale piknikuplatsi leida, siis suundusime ka sündmusplatsilt minema, et mitte õnnetukese vigaseks kukkumist pealt vaadata (arvestades kõrvalasuvate pilvelõhkujate kõrgust, ei olnud tüübil vist päris fataalset plaani ikkagi).
Taskuraha pärast ei pea me muretsema, sest siinkirjutajast daam trükkis pangaautomaati harjumuspäraselt 500.- ja taipas samal sekundil, et see tähendab kodusel kontol 5000 eeki hoopis. Olen nüüd nagu Carmen Cash :) Uus algus äkki :9
Päeva lõpetasime Austraalia vaatamisväärsuses nr 1 – Sydney akvaariumis haikala õrritades. Petsime ära küll :))) Teised külastajad võisid ehk tiba imelikuks pidada (Ülo läks ka minema), et 3 tüüpi passivad kõigepealt üüratu haiga tõtt, siis kükitavad akvaariumi serva alla maha, kui hai on end ümber pööramas, ja hüppavad lärmates uuesti püsti, kui kala hambaid näidates jälle aknale läheneb :)) - ei olnud midagi tarbinud, päriselt ka (hai kohta ei oska tegelt öelda)! Hotelli lounge avanes alles hiljem oma tasuta pakkumistega ;)
Aga homme sõidame mägedesse koaala- ja kängurujahile!

SINGAPUR (26. juuli kuni 29. juuli)
# soe, et mitte öelda troopiline
# puhas
# kõik on valmis ja toimib efektiivselt
# hiinlased (70%), hindud ja araablased. Integratsiooniprobleeme välja ei paistnud, kõik sõbralikud omavahel sissepoole ja ka väljaspoole. Ühe sõnaga – Chinatown, Little India ja Arab Street.
# tean nüüd, kus kõik viisakad, naeratavad ja muidu toredad hiinlased end peidavad. Keegi ei trügi, röhitse, karju. Vabandatakse ette ja taha ja vahepeale ka. Teatakse, mida tähendab järjekorras seismine.
# pilvelõhkujad, durianid, palmidega liivarand, väidetavalt maailma suurim vaateratas ja lõputult shoppingukeskusi (päris lõpuni ei suutnud ise ka ostlemast tagasi hoida)
# metsik laevaliiklus, mis tõenäoliselt süvaveesadamaga selgitatav, mille pärast siia sohu ja dzhunglisse linn üldse 19. saj rajati.
# 1915.a esimest korda kokku segatud singapore sling-kokteil hotell Raffles`i baaris, mida siin trimbanud W. Somerset Maugham, R. Kipling, H. Hesse ja G. Grass (viimane ei mahu sotsina eriti pilti, siinset hedonistlikku õhkkonda arvestades). Tallinna paremad baarid olge valmis – me tuleme seda jooki nõudma teilt!
# 4D kino. Väga naljakad 15 minutit, kus lisaks odavale 3D efektile ka tooli raputatakse ja vett näkku pritsitakse :))) õnneks mereröövli pussu ninna ei jõudnud:)
# septembri lõpuks valmiv vormelirada. Ilmselt jõuavad, kui lubavad, kuigi väga nii välja ei paista :)
# kõik eelnev on ilmselt selgitatav massiivsete (nagu massiv) keeldude ja käskude ja trahvidega, mille kohta ka kõikjale silte riputet. Kõrgeimaks karistusmääraks surmanuhtlus! Unzip ja savikas – ideid?
Tore koht, kui poliitilisi ambitsioone ei ole (loe ise internetist kohaliku võimu traditsioonide kohta).

KUIDAS ME ÜKSPÄEV SRI LANKAL KÄISIME (26.juuli 2008)
et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et paar nädalat enne tripi algust hakkas läbi foorumite tulema teavet selle kohta, et meie nö trikipiletitega ei lasta välismaa inimesi Sri Lankal lennukisse põhjendusega, et need on liiga odavalt saadud või midagi sellist. Viimati reisinute kirjad olid ikka eriti mittelootustandvad. Ise eriti muretseda ei osanud :) Põhimõttel, et vaatame, mis saab ja otsustame siis, mis edasi saama hakkab, jätsime seljakotid lennujaama lockerisse ja startisimegi hommikul Singapurist Colombo suunal (seekord Singapore Airlines äriklassis). Korralik hommikusöök, naeratavad stjuuardessid ja ehe filmiprogramm ning 4 tundi lendu möödas nagu linnutiivul.Seejuures ei saa kuidagi märkimata jätta, et Lufthansa joviaalsed „tütarlapsed“-stjuuardessid jätsid klientidele suhtkoht rohkem vabadusi kui Singapore Airlines`i omad. Frankfurt-Bangkok liinil olid meie asjad ikka suht laiali kabiinis, samal ajal kui Singapuri tüdrukud ja poisid kõik korralikult kokku korjasid ja oma kohtadele asetasid, sh ka joogiklaasid viidi startimise ja maandumise ajaks minema (Lufthansa Helga palus lihtsalt vaadata, et klaas päris minema ei lendaks, a tal oli viimane lend ka, nagu piloot Hubertilgi :)).
Erinevates peades käisid ringi erinevad plaanid, mismoodi Colombos parem oleks käituda. Või võtta kohe hotellikoht ja otsida uued põnevad kohad lendamiseks? Nõks piinlik oleks vist ka koju jõuda, nii et midagi ei näinudki kui juba pea aasta aega sai kuulutatud, kui ägedasti-odavasti sai lennufirmat lüpstud ning poole ilma jaoks peened ja odavad piletid hangitud....
Sri Lanka tundus lennukiaknast lõputu dzhunglina, raudselt piilusid meie lennukit põõsast ka tamiili (õngenööri)tiigrid ja niisama tiigrid. Lennujaam ei jäänud mugavuselt palju alla Kolkata, Dhaka või Kathmandu omadest :) Marssisime lennukilt otse transfeerilauda, et tahaks Singapuri lennata (jättes püüdlikult muljet, et me üldse just sama sealt ei saabunud) ja kohe järgmise lennukiga. Noormees naeratas ja palus meie pileteid, meie vastu, et mis mõttes pileteid, et kas internetti ikka tunnete. Ise lootsime seejuures, et kui saame ilma paberpiletita, siis äkki meie scami ei avastata, sest piletil kõik lennujaamad loetletud, kuhu plaan jõuda ja hind ka (J. oli samas piletitega minema saadetud, et vajalikul hetkel need „juhuslikult“ leida).
Tubli mundris hindupoiss kirjutas bookingunumbri üles, naeratas ja saatis hipid pinkidele ootama. Ootasimegi väliselt vaikselt ja rahulikult, sisemiselt muidugi mitte päris nii :) Vahepeal naeratati ja kutsuti meid letti, et kas meil ikka tõesti pole paberkandjal piletit. No ja ups, nagu selgus olid need tõepoolest olemas (J. „saabus“ piletitega hiljem).
Veel mõned närvilised ooteminutid ja ulatatigi boardingpassid Singapuri lennule, mis väljus paarikümne minuti pärast ja oli muidugi seesama lennuk, millega olime Colombosse saabunud.
Ja see tunne, millega me sealt krdi transfeerilauast minema kõndisime, oli ikka ülev. Ei teagi, kas meil lihtsalt vedas või oli süüdi laupäeva varahommik ja et vbla ei olnud bossi kohal ja neil jäi märkamata, et meil on need „kurikuulsad“ piletid, mis ei oleks võib-olla käibes olema pidanud.
Taolist adrenaliinilaksu pole ikka väga ammu saanud. Üritasime hästi ontlikult lennuki poole kõndida, et võimalikult vähe kahtlust äratada :))) ise samal ajal võiduirvet vägisi tagasi hoides. Ja järgmiseks võib nüüd ette kujutada selle lennukimeeskonna nägusid, kui sama kamp äriklassi marssis :))) Valetasime neile, et meil oli lennujaamas „kiire kohtumine“ ja tellisime shampanjat!
Nagu paremaski filmis ei olnud kogu põnevus otsekohe möödas. J. „otsustas“ passi korraks ära kaotada, et adrenaliinilaks ikka kraadi võrra kangem oleks. Just nagu tundus, et kõik ongi möödas juba. Kerge paanika, pisar ja peataolek, meeskond ka muretsema saadud, kui M. pagasiriiulilt vajaliku dokumendi uuesti avastas.
Shampanja kihinal ja võiduirve nägudel lendasime 4 tundi tagasi Singapuri nagu oleks tuld toomas käinud :)
Kokkuvõte: olen käinud Sri Lankal ja olnud seal umbkaudu täpselt tund aega ;)

BANGKOK 23. juuli kuni 25. juuli (vist)
Bangkok oli ja on alles oma tuntud headuses – soe ilm (õnneks ei sadanudki pea üldse), sagine Khao San road (küll mitte nii rahvastet kui detsembris-jaanuaris, aga kõik kaubad endiselt pakkumises alates võimalusest lasta teha endale uued juhiload, pressikaart või ISIC kuni originaalsete kirjadega T-särkidega ja niisama „originaalsete“ Billabongide, Dieselite ja Quiksilveritega), värskete eksootiliste puuviljadega pea olematu raha eest (kuigi kallimaks oli läinud – varasema 3 krooni asemel tänavapuuviljaportsu eest tuli 5 krooni välja käia – vanasti oli ikka kõik parem ja muru rohelisem jne). Tuktuki maffia tundus ka toimivat ja Grand Palace seisis endise koha peal.
Kohustusliku paaritunnist paaditrippi Bangkoki kanalitel ei saanud ka seekord vahele jätta – seekord lõpuks ometi samaaegselt Singha õlut libistades :) Eelmisel kahel korral on see eri põhjustel ära jäänud (õlu siis :)). Ilmselt jääb mõneks ajaks kummitama paadimehe kuratlik naerulagin, mida härra iga mõne aja tagant kuuldavale lasi.
Kohaliku ameeriklasega, kes osutus hoopis prantslaseks, kohtuma minna ei viitsinudki. Selle asemel oli hea plaan hoopis oma hotelli 64. korruse baari inspekteerida. Kuna Ülo pisut koonerdab, siis 575 000 + 17% bahti eest veini ei tellinud (1 eek = ligikaudu 3 bahti matemaatikahuvilistele infoks) ja piirdusime vaid 150 krooniste kokteilide limpsimisega. Õnneks maitsesid hästi ja vaade öisele linnale oli kindlasti seda hinda väärt.
Seekord andis ajahüpe ikka tunda, vähene magamine ja segamini ajataju muutsid olemise natuke keeruliseks.
Viimasel päeval enne järgmist lennukit nö hängisime Bangkoki Viru Keskuses :)) jälle oli teistmoodi. Tundus et rohkem araabia ja india päritolu kliendile suunatud ja neid kliente seal ka ohtralt ringi jalutas. Vähe põnevam külg sellel keskusel on peidus kuuendal korrusel hoopis, kus varjas ennast cinema center ja music center. Aasiapärased hullused elektroonikaradadel kõik olemas ja nooredki (nagu meil Viru Keskuses) hängimas ja tsillimas (vastavalt siis ilma rahata või raha eest). Karaoke ei ole õnneks või kahjuks meil populaarne, muidu võiks meil ka sätttida üles klaasist kuulid, kus sees on laud, mille ümber diivan, ühes seinas teler karaokesüsteemiga ja kõike seda õnne nautimas seltskondade viisi noori, kes laulavad mingid uskumatuid aasia diskohitte.
Ehh, küll oleks lahe reede õhtul margaritade saatel sõbrantsidega HU? hitte lõõritada :) või miks mitte Mati Nuudet hoopis ;)
maailmapildi lõi aga paigast ära hoopis elektroonikaturul äritsenud tai naine, kes teatas, et see iPod, mis väliselt küll sarnane, aga ülikoledat pilti ekraanilt näitas, „is not original, its a copy“.....
Iga „korralik“ hiina „ärinaine“ samas situatsioonis oleks oma vanaema nimel vandunud, et tegemist on originaaliga ja ärgu keegi üldse tulgu üritamagi midagi muud väita. Hoolimata müüja aususest ja selle copy suht madalast hinnast, jäi see lelu siiski mõnd teist klienti ootama.
Ja juba siis ootaski hipisid Singapore Airlines (väidetavalt maailma parem lennufirma) First Class suunaga Singapur! Lounge lennujaamas oli sisustatud erinevalt Frankfurdis olnud Lufthansa 1. klassi terminalist peenelt, aga toidu- ja joogivalik oli see-eest kiduram. Samas hoidis meele erksa ja tunde imelikuna teenindajate komme läheneda tellitud söögi ja joogiga lauale põlvitades, kusjuures põlvili heideti juba paar meetrit lauast eemal. Mis ma oskan kosta – rikastel on omad seadused!
Lennuk väljus täpselt ja õnnestus ka peale jõuda sellele. Alustuseks voolas Dom Perignioni, mida täiendasime mõne Silver Kris Sling kokteiliga, süüa vist ei jaksanud. Singapore Airlines´i videosüsteem on uuem ja lihtsamini käsitletav kui Lufthansa oma, nii et paar tundi lendu kulges võite-ise-arvata-kuidas.
Esimene reis Singapuri piirdus hotelliga samas lennujaama terminalis, sest juba mõne tunni pärast startis uus lend suunaga Colombosse Sri Lankal, kust meie trikiga lennupilet alguse saama pidi. Ja see on juba vähe põnevam lugu.

kes, kurat, helistab mulle kell 3.23 öösel Eesti aja järgi (kohalik aeg 7.23) ?????

nüüd juba lesime Bangkokis Leboa State hotelli 59. korrusel (jätan hotelli kirjeldamise rõõmu tuntud hotellitestijatest blogikirjutajate „esipaarile“). Seni tunnen seda linna ainult nö vanast osast, sest eelmised 5 korda olen elanud eranditult kuulsa Khao San roadi (vt The Beach Leonardo di Caprioga) hipirajooni erinevates ööbimisasutustes, nüüd siis ka uuemast küljest. Päris pööraselt suur linn!
homme kohtame ühe kohapeal elava noormehega, äkki hakkab juhtuma :)

Bangkoki lennujaam oma tuntud headuses (kogemus ööbida siin 24h ja lasta end jooksutada, unustada, pass konfiskeerida jne pole veel meelest jõudnud minna :)) – lennukilt väljunud nabib meid endaga kenasti naeratav Tai tütarlaps, kes osutab, et tuleks talle järgneda. Kuna tal on suhteliselt tõsiseltvõetav silt kaasas, kus meist enamuse nimed on suurelt kirjas, kõnnime hoogsalt kaasa. Piiriületuspunktidele lähenedes saame aru, et tegu on vist mingit sorti kiirema variandiga järjekorda vältides piiri ületada. Osutame saatjaneiule, et me ilmselt nii lihtsalt ei pääse, et meiesugused peavad viisa vormistama. Neiu naeratab ja noogutab ja veab meid endiselt kaasa. Kordame oma kõhklevat soovi viisat vormistama suunduda – neiu naeratab, raputab pead ja noogutab ja tassib meid diplomaatidele mõeldud punkti. Kui nii, siis nii :)) kui vaja, eks oleme siis diplomaadid :))) nüüd räägib templit ja paguneid omav onu neiule, et neil hipidel on viisat vaja. Neiu teeb nüüd: „uuu“ ja viibki meid käekõrval viisade vormistamisse tagasi :)) aga sealt diplomaatide punktist läksime pärast ikkagi läbi vohhh!

Stjuuardessineiu teatas, et hakkame lõpetama, hakkame lõpetama, sest piloot on ka inimene ja tahab koju grillima minna, mistõttu on lennuk pisut varem maandumas. mina vaatasingi kohe aknast välja ja pilt tundus hetkeks eksitav – et mis mõttes? Shanghai? Või magan hoopis ja tegu Tallinna linnavaatega mõne arhitektihärra arvutiekraanil? Mõlema jaoks samas liiga vähe vett pildil :)
ei olnudki, hoopis Frankfurt am Main – mets ümber, siis keskmiselt madal hoonestik ja kümmekond pilvelõhkujat kõrgumas üksikute piikidena taeva poole. Sheff pilt oli tegelikult, nii et ehitame maja, ehitame maja, kena kõrge maja Tallinnasse ka.
Frankfurdi lennujaam on nagu 70-ndatest välja astunud, kummitushoonest endast alustades ja nahkmööbliga First Class-terminalis lõpetades. Ajutiselt magamiseks mõeldud toakesed nägid välja nagu surmaotsust ootava kurjategija kamber, ei julenud siseneda.
Meel on vist liiga ära hellitatud tutikatest disainiimedest kõikjal ja latt kõrgele aetud. Vana ja koledat värvi nahkmööblit kompenseerib prii söök ja jook eelnimetet terminalis. Fancy, fancy :) mekkisime kõike head ja paremat restoranis, loomulikult ka baaripoiss jooksis meie tugitoolideni rohkem kui ühe korra :) meenutame hea sõnaga ilmselt mõnda aega seda peent rummi rustikaalses pudelis, mis oli nii mahe, nii mahe.
Terminali jõudes saime endale kolme peale personaalse assistendi, kes lahendas ära Eesti neiu poolt tekitatud pagasipaanika ja tegi meie eest ka kõik vajalikud formaalsused lennukile pääsemise tarvis. Tüdruk oli hästi tubli, tundus, et isegi närveeris pisut. Samas – ega tema ju ei tea, et tegu pole ekstsentrikutest miljadäridega, vaid päris tavaliste hipidega hoopis.
Kui kõik teised reisijad olid lennukisse paigaldet, saabus meie juurde noormees, kes juhatas meid autoni, mis sõidutas härrasrahva (meie 3 + üks umbuskliku näoga härra hindu) lennukini, kust siis viimastena siseneda võisime.
Mis siis veel – rikastel on ikka omad seadused:
# peen shampanja jookseb ojadena nii enne kaaviari, kaaviariga samal ajal, kui pärast kaaviari
# menüü on kokku pannud Pekingist Courtyardi restorani filipiinlasest peakokk ja teinud seda muidugi suurepäraselt. Laud kaetakse igaühe ette valge linaga ja punase suure roosiga.
# veinikaart pole väga pikk, aga ainult väga hea ilmselt (kõike ei jaksanud mekkida)
# kuueteistkümne reisija jaoks on olemas 4 prouat, kes igaühega personaalselt tegelevad, seejuures ilma liiga tüütuks või pealetükkivaks muutumata
# kingituseks saab pidzhaama, sokid ja sussid (mis ei olnud väga ilusad – kogu kamp nägi välja nagu vangid väljasõidul - aga täitsid oma ülesannet hästi) ning kohvri vajalike esmatarbevahenditega pardal (silmaklapid kirjaga I love Lufthansa :)), kõrvatropid, näokreem, huulepalsam, hambapasta koos -harjaga)
# magatakse täispikkuses horisontaalis, tooli saab sõidutada nagu hambaarsti juures, ja meelelahutuseks võib videoekraanil omal valikul erinevaid filme vaadata, mingeid totakaid videomänge mängida või hoopis lennuki liikumist maakaardil jälgida.
Kümme tundi lendamist polegi midagi rasket!
Ainult et.... George Clooneyt ei olnudki :(

Kui asjade pakkimise vahepeal hoopis peaga vastu kapiust põrkad, siis sa veel ei tea, et järgmisel ajahetkel otsustab elutoa lamp täies koosseisus põrandale kukkuda, nii et pisikesi klaasikilde on kogu korter täis pillutatud. Ja ka siis sa ei tea veel, et taksojuht, kes viimasel hetkel saabub, ei ole just oma ülesannete kõrgusel, vaid küsib nagu muuseas ajakirjandusmaja juures, et kus see Kreutzwaldi tänav võiks olla ja suundub seda siis otsima :))) tõe huvides pean mainima, et ei olnudki vist petturmees, vaid lihtsalt loll. Pärast 100 krooni läbisõitmist oligi mees juba Veerennist uuesti Liivalaiale jõudnud ja küsimuseks oli endine – kus küll see Kreutzwaldi tn võiks olla? Ja nii see rekord sündiski – Liivalaia ja Pärnu mnt ristist kuni Kreutzwaldi tn keskele = 157 krooni (tavapärase 60-70 eeki asemel). No lennujaama leidis õnneks seejärel ikka üles :)
ja ka see ei olnud veel kõik.....
mina ikka tõesti tihti imestan, et kuidas saavad meil inimesed nendele töökohtadele, kus nad töötavad. Üks selline supernäide teeb check-ini LH äriklassi lendajatele. Suu on pähe pandud ja liigub ka küsimusega, et kas soovime oma pagasit Bangkokki, aga tõmbetuule tõttu kõrvade vahel saadavad väikesed geelküüntega näpukesed selle pagasi ikkagi Kathmandusse (mis on iseenesest väga tore linn ja kindlasti väärt taaskülastust). Tsiteerides klassikuid – ilus, aga lollllllllllllll !!!!!
selline ilus algus siis!

et nalja saada, ei peagi kaugele minema :) piisab paarikümnest kilomeetrist üle piiri! (tegelikult loeb muidugi seltskond - ei hakkagi vaidlema).

ja üldse ei ole vaja muretseda, kui kell 4 on kokku lepitud väljasõit ja kell 3 selgub, et kauaoodatud matkabussi lihtsalt ei ole. no ei jõudnud eelmiselt reisilt tagasi ja ega te ei tahtnud ju sellega kohe minna kuskile - juttu rendileandjalt, kellele oled juba mõned kuud ette tasunud :/

aga ega umbrohi nii kergelt ei heitu. suurepäraste organiseerimisgeeniuste mõned telefonikõned ja öömaja jälle olemas (seejuures hetkel, kus juba kuid foorumites halatakse, et kõik on bukitud ja vabu kohti ei ole).

mis me siis nädalavahetusest õppisime:

# kui vanasti olid postijaamad, siis nüüd on statoil.

# kui sõber ei saa sulle järgi tulla kämpingusse, sest liikluskaoses oskab matkabuss talle sisse sõita (õnneks eesti oma, kergem õiendada omas keeles), siis leia kiirelt endale oma Läti Igor, kes igal (100% igal) ajal olemas on, et sind oodata kuskil teeotsas ja siis koju toimetada (lisaboonusena saab sõidu ajal Britneyt kaeda). Läti Igor teab ka kõiki salateid (sala + tee, mitte salat), et ka kõige suuremaid ummikuid vältida.

# kõige õigem romantika on rannaliival täiskuuvalgel korraldada uuring, kuidas noormehed kingapaelu seovad. tulemus - igaüks teeb seda erinevalt ja kuidagi hirmkeeruliselt. tüdrukud ühtemoodi kiirelt, lihtsalt ja loogiliselt :)

# Läti kämpingutes võib kohata uut loomaliiki - tekib märkamatult pimedas selja taha, on hästi suur, liigub reeglina kahel jalal ja hoiab ülajäsemeid puusas, et suurem välja näha. palju ei räägi, küll teeb osavalt liigutust - nimetissõrm on ülespoole suunatud nagu näitaks midagi taevas lendamas ja asetatud huultele, ise samal ajal susistades (sarnast käitumist olen kohanud ka Moskvas Punasel väljakul ühe vana mehe hauakambri juures). kuid tunned keset kõige suuremat rõõmuhetke oma kuklal põrnitsevat silmapaari ja see tunne kestab ikka oma paar-kolm minutit juba, siis võid kindel olla, et oled kohtumas selle liigi esindajaga. ilmselt on nad kuidagi sugulased Chuck Norrisega, kes on teadupärast teine mees maailmas, kes oskab vee peal kõndida.

# teema tulevatele ööülikooli loengutele - kas on mingi seos, kui noormees loeb 7 paiku hommikul vikerkaart ja tunneb pärast seda uskumatut tungi pugeda teise korruse poiste juurde neid ümber pöörama (ise räägib seejuures, et poiss oli vaja külje peale keerata, sest et too olla norsanud. keegi teine seda ei kurtnud, küll ärkas siinkirjutaja vikerkaarelugeja norskamise peale:))

# kui näed hommikul öökapil viinapudeli kõrval Savisaare pilti, ära heitu, sest see on kultuuriajakiri Vikerkaar. ja kui ikka väga vastu hakkab, ajakiri teistpidi, seal on punase ninaga mõmmi.

#hey, princess! scaring the camp?

# olemas on täiesti arusaamatult veel kasutusele võtmata moodus mõõta maanteel sõidukite kiirust. selle kirjeldamine ei kannata küll trükimusta, aga võin mõnikord õues tutvustada.

# Travis ja Manics ja My Federation ja BSP on superlahedad!!!!!!! eriti My Federationi kitarrimees, mmmmm

# kui välismaa keelt kõnelev mees teeb paar flirtivat nalja, siis ei olegi alati tegemist suvalise bacheloriga. vahel võib ta olla näiteks Norman Cook alias Fatboy Slim, kes parasjagu samas campis kämbib :)

# ka vana sõber võib osutuda ohtlikuks, kui ta omab veekindlat musta markerit, on ennast ja oma lähemaid juba kirjanud ajutiste tattoodega ning on veendunud, et raudselt tahavad kõik tema joonistatud kunstripsmete või võltshabemega ringi jalutada :)

# kui lätlane teeb ilutulestikku, siis tuleb hoida natuke eemale, sest ta pole alati arvestanud sellega, et liiga madalale rahva kohale tulistada võib olla natuke ohtlik.

elu on virsik ja naer terviseks.

homme lähen lennuki peale!

aga enne käime Lätis ära! TANGIGA!

http://www.positivusabfestival.com/

ja Zhenzhu reisibki jälle! ainult aasta möödas eelmisest saabumisest, kui juba lendangi tagasi kagusse. kaugele kagusse :)

seekord aega vähem - ainult üks kuu, aga marsruut vahepeatuste tõttu mittevähe kirjum:

Tallinn-Frankfurt-Bangkok-Sri-Lanka-Singapur-Sidney-Auckland-Hongkong-Amsterdam-Tallinn.

Seekord ei lähe vahelduseks rongiga, vaid lennukiga hoopis ja hipina First Classi eeliseid tutkides. Eelmisel sügisel kirjutas ka Ekspressi reisinurk tagantjärele müstilisest veast ühes piletite bukkimise süsteemis. Hea sõber oli osanud ennatlikult kiirelt tegutseda ja nii see õnne õuele tuli, et täispakett luksust suht vähese raha eest sülle kukkus.

Ehk õnnestub seekord päevikut korralikumalt pidada... Ei luba midagi, aga proovin vähemalt (ligipääs internetile peaks ju parem olema).